Kui otsustasin uue maja ehitada, tuli vana kodu enne maha müüa. Uus maja oli alles joonistel ja maketis, aga kuskil pidin vahepeal elama. Nii kolisin oma ema korterisse ühte tuppa.
Tuba oli 20 ruutmeetrit, lisaks 7-ruutmeetrine rõdu. Sinna pidi ära mahtuma kõik, mis mul oli: riided, raamatud, töölaud koos printeriga, voodi, taimed ja kõik see, mida ma polnud veel jõudnud läbi vaadata. Olen üle 25 aasta kujundanud ruume teistele. Nüüd pidin sama tegema iseendale, ja kõige väiksemas mõõdus, mida oskasin ette kujutada.
Tuba, mis ei anna järele
Suures majas saab otsuseid edasi lükata. Kui kapp saab täis, leidub alati mõni teine kapp, pööning või keldrinurk. Ühes toas seda võimalust pole. Iga ese peab leidma oma koha või lahkuma. Selles mõttes oli see tuba väga aus. Ta ei lasknud mul midagi ära peita.
Hakkasin tegema sedasama, mida teen teiste kodudes. Joonistasin toast plaani ja märkisin sinna tsoonid, igaühe oma värviga. Raamatud said ühe seina. Voodi jäi keskele. Garderoob läks nurka. Töölaud ja printer said koha akna all, kus oli kõige rohkem valgust. Rõdust sai kaks asja korraga: maitsetaimede ja väikese iluaia koht ning töökoht, kus ehitasin oma uue kodu maketti.
Ühte nurka jäi veel üks tsoon. Selle nimi oli lihtsalt „lahtipakkimata asjad”.
Koht otsustamata asjadele
See viimane tsoon oli võib-olla kõige tähtsam. Ma ei sundinud end kõike korraga otsustama. Andsin otsustamata asjadele oma koha ja oma piirid. Kui need asjad oleksid olnud laiali üle kogu toa, oleks iga päev alanud nende ümber käimisest. Nüüd olid need koos, nähtaval, ja ootasid oma aega.
Seda soovitan ka teistele. Otsustamatus ei ole viga. Viga on see, kui otsustamata asjad võtavad üle ruumi, mis on mõeldud elamiseks.
Kolm liiki asju
Mida kauem seal elasin, seda selgemalt hakkasid asjad jagunema kolme rühma. Esimesed olid need, mida kasutasin iga päev. Need pidid olema käeulatuses. Teised olid mulle olulised, kuigi ma neid iga päev ei kasutanud. Nendele oli vaja väärikat kohta, mitte tingimata nähtavat. Kolmandad olid lihtsalt kaasa tulnud. Keegi polnud neid valinud, nad olid aastatega kogunenud.
Just see kolmas rühm teeb ruumi raskeks. Mitte sellepärast, et neid oleks palju, vaid sellepärast, et nad ei tähenda midagi ja võtavad ometi ruumi. Ühes toas oli seda raskust kohe tunda. Kehas, mitte ainult silmaga.
Terve elu on asjade ümber grupeerimine.
Minu isa
Selles toas sain lõpuks aru, mida isa mõtles. Iga kord, kui midagi ümber tõstsin, otsustasin tegelikult ka seda, kuidas ma tahan elada.
Mida see tuba mulle õpetas
Väike ruum ei ole karistus. See on selgus. Kui kõik peab ära mahtuma, näed kiiresti, mis on päriselt sinu oma ja mis on lihtsalt kaasa tulnud.
Kui lõpuks uude majja kolisin, oli seal äkki palju ruumi. Algul olin paljas ja avatud ning tundsin end ebaturvaliselt. See oli kogemus, kus lõin ennast uuesti. Aga ühe toa aeg oli mind ette valmistanud. Teadsin, mis tuleb kaasa ja miks. Uus köök kujunes ümber vana kuivainete hoidja, mis oli mind saatnud juba eelmises kodus. Ma ei alustanud sellest, mida osta. Alustasin sellest, mis mul juba oli.
Kui sinu ees seisab kolimine, väiksemasse elamine või ajutine kodu, võib see tunduda kaotusena. Minu kogemus on, et see võib olla ka hetk, kus näed oma elu kõige selgemalt.