Kui käin kodudes, siis kõige raskemad asjad pole kunagi kõige suuremad. Diivani üle otsustamine võtab minuti. Tassi üle, mis kuulus kunagi kellelegi kallile, võib mõelda terve pärastlõuna.
See ei ole nõrkus. See on märk sellest, et asi ei ole enam lihtsalt asi.
Millal ese hakkab lugu kandma
Mind on ammu huvitanud, millal muutub tavaline tarbeese isikliku loo kandjaks. Tass on poes lihtsalt tass. Siis kingitakse see sulle. Või joob keegi sellest aastaid igal hommikul kohvi. Või on see ainus, mis jäi alles ühest kodust, mida enam ei ole. Tass ise ei muutunud. Muutus see, mida ta endas kannab.
Sellised esemed on kodus kõige tihedamad. Nad ei võta palju ruumi, aga nad võtavad palju tähelepanu. Ja kui neid on palju ning neil pole oma kohta, hakkab kodu tunduma raskena, isegi kui see on korras.
Kaks moodi asju hoida
Mõned asjad on kodus sellepärast, et oleme need valinud. Teised on lihtsalt jäänud. Kingitus, mis ei meeldinud, aga mida oli piinlik ära anda. Karp vanemate kodust, mida pole kunagi avatud. Laste asjad, kuigi lapsed on ammu suured.
Just need teise rühma asjad tekitavad kõige rohkem pinget. Me ei hoia neid, sest nad on meile kallid. Me hoiame neid, sest nendest loobumine tundub reetmisena. Nagu viskaksime koos esemega ära ka inimese või aja.
Prantsuse filosoof Gaston Bachelard kirjutas kodust kui paigast, kuhu ladestuvad meie mälestused ja kujutlused. Mulle meeldib see mõte, sest see selgitab, miks kodu ei saa kunagi olla täiesti neutraalne. Aga see tähendab ka, et saame ise valida, kuidas need kihid ladestuvad. Kas kõik segamini või igaüks oma kohale.
Anna mälestustele koht, mitte kogu maja
Ma ei soovita kunagi mälestusi ära visata. Soovitan neile koha anda.
Vali üks riiul, üks kapp või üks ilus kast. See on mälestuste koht. Sinna mahub nii palju, kui sinna mahub. Kui koht saab täis, tuleb valida. Ja valimine on hoopis teistsugune tegevus kui äraviskamine. Sa ei otsusta, mida kaotada. Sa otsustad, mis jääb sinu lugu jutustama.
Mõnikord aitab mõelda esindajatele. Kogu vanaema nõudekapi asemel üks tass. Kõigi laste joonistuste asemel igast aastast üks. Ülejäänu võib pildistada, anda pereliikmele, kes seda päriselt tahab, või lasta minna.
Nähtav ja peidetud
Oluline on ka see, kas mälestus on nähtaval või kapis. Nähtaval ese räägib iga päev. Kapis ese ootab. Mõlemad on õiged, aga need on erinevad valikud.
Kui mõni ese on sulle nii tähtis, et sa ei suuda sellest loobuda, siis küsi, miks see on kapiukse taga. Võib-olla väärib see kohta riiulil, kus sa seda näed. Ja kui see sinna ei kuulu, võib-olla on tema aeg juba möödas.
Üks küsimus, mida sageli küsin: kas see mälestus elab ka ilma selle esemeta? Vahel on vastus ei. Siis jääb ese alles ja saab väärika koha. Vahel on vastus jah. Siis võib ese minna ja mälestus jääb.
Otsus jääb sinule
Mina ei otsusta kellegi eest, mis on väärt hoidmist. Aitan näha, mis kodus on ja mida see tähendab. Mälestused ei pea kaduma. Nad vajavad lihtsalt kohta, kus nad saavad olla, ilma et nad võtaksid üle ruumi, kus sa praegu elad.