Kui ma kolisin ühte tuppa, arvasin, et suurim küsimus on, kuhu panna raamatud. Tegelikult oli suurim küsimus, mida ma üldse alles tahan hoida. Ühes toas ei saa midagi ära peita. Kõik, mis sul on, on sinuga koos, iga päev, iga õhtu.
See tekst on selle kohta, kuidas ma selle kahekümne ruutmeetri sees hakkama sain, ja mida ma sealt kaasa võtsin, kui hiljem uue kodu ehitasin. Mitte nõuandeid, pigem märkmeid.
Esimene nädal: kõik on põrandal
Esimesel nädalal ei olnud mul ühtegi kappi. Asjad olid kastides ja kastid olid põrandal. See oli üllatavalt õpetlik: nägin iga päev, milliseid kaste ma avan ja milliseid ei puutu. Kolme nädala pärast oli selge, et pooled kastid võib viia keldrisse ja veerandi ära anda.
Kui sul on võimalus, tee sama enne, kui midagi ostad. Ela mõnda aega ilma kappideta ja vaata, mida su käed otsivad.
Tsoonid, mitte mööbel
Ma ei mõelnud kunagi mööblist. Ma mõtlesin tsoonidest: kus ma töötan, kus ma magan, kus ma söön. Iga tsoon sai oma nurga ja igasse nurka mahtus ainult see, mida seal päriselt vaja oli. Töölaua peal ei olnud ühtegi köögiasja. Voodi kõrval ei olnud ühtegi paberit.
Kõige raskem oli mälestustega. Need ei kuulu ühtegi tsooni, aga võtavad ruumi. Lõpuks sai neist üks kast, mille avasin kord kuus. Kui midagi ei tahtnud kuu aja pärast enam näha, läks see kastist välja.
Terve elu on asjade ümber grupeerimine.
Minu isa
Mis jäi alles, kui ruumi juurde tuli
Kui uus maja valmis sai, oli mul kolm korda rohkem ruumi kui enne. Ma ei täitnud seda. Uue kodu plaan sündis nende asjade ümber, mis olid ühes toas ellu jäänud, ja ülejäänud ruum jäi õhuks. See õhk on kõige parem asi, mis mul on.
Kui sa kolid, ehitad või hakkad väiksemalt elama, siis alusta sellest, mis sul juba on. Mitte sellest, mida osta. See on kogu minu töö tuum ja see algas ühest toast.